Sahtlist sai riiul nimega Kadri-Liis

 

Oli kunagi kirjutuslaud, millest jäi järele kolm sahtlit. Aga täna sai kahest sahtlist kokku üks ilus riiul, koos kriiditahvliga. Kuna ühel sahtlil oli käepide täitsa terve ja ilus, siis puhastasin selle ja panin kriiditahvlile, et oleks ikka aru saada, millega on olnud kunagi tegemist.

sahtel
Sahtel, mis lauast järele jäi

Kasutasin Autentico veekindlat kriidivärvi, nimetusega Winter Sky. Värvi palju ei kulunud ja seepärasst ei oska ma ka öelda, mis on kulud kokku.

riiul-1
Käepide pärast puhastamist

Ahjaa, et miks on sahtlil-riiulil nimeks Kadri-Liis? Sellepärast, et laua omanik oli Kadri-Liis ja Winter Sky värv meeldib talle väga.

 

Helesinine kapp

Olin mitu aastat tagasi ostnud kuskilt lehelt valge kapi, kahe ukse ja kahe sahtliga. Kapi olukord oli hea. Kapi tagaküljel on aastaarv 27.VI 57, ehk et mina järeldan, et see kapp on valminud 57 aastal eelmisel sajandil juuli kuus.

signatuur kapil
daatum kapil

Seega on seda eelmine omanik hästi hoidnud, ilmselt garaažis niiskuse käes päris ei olnud. Rõõm minu poolne. Muidugi oli kapis sees tunda kopitanud haisu. Aga see käib asja juurde ja sellest saab ajapikku võitu. Minul seisis kapp garaažis paar aastat, niiskust ei saanud ja oli ilusti hoitud.

Aga minul oli kodus olemas Anne Sloani kriidivärv, helesinine nimega Louis Blue. Küsite miks? Noh, pean tunnistama, et ostan aegajalt asju, mille otstarve osmise hetkel pole teada. Mulle hirmsasti meeldis see helesinine värv, matt ja puha. Tegelikult ostsin selle kapi sama moodi. Kohta mul toas sellele kapile kahjuks ei olnud ega ole ka praegu. Hetkel on ta  verandale eputama pandud ja minu keraamika kraami hoidjaks usaldatud.

Ma natuke pingutasin selle kapiga üle, tegelikult oleks võinud korra lihvida, ära värvida ja vahatada. Mina ikka lihvisin kõvasti ja uksedki keerasin eest ära (ilmaasjata) ja siis uuesti uute kruvidega panin ette tagasi. Ja selle viimase tegevusega jõudsin juba kapi peale solvuda, et mida kuradit, ei saagi enam uksi normaalselt ette tagasi. Aga lõpuks sain. Kapp seisis pool aastat ilma usteta ja mina kogusin ennast sellel ajal, et uuesti nende ustega jändama hakata. Vegeteerimise aeg mõjus hästi, nüüd on uksed ees.

Mis see siis lõpuks maksma läks?

  • Värvi kulus 1 purk, ostsin selle paar aastat tagasi ja ei mäleta hinda enam, ehk ca 28.-
  • vaha, väike purk – 7.90
  • liivapaber
  • kruvisid
  • ukse ja sahtli nupud, ostsin need Prismast, kulus kaks pakki ja maksis ca 12.-

Ja kui lõpuni aus olla, siis kapi ma ju ka ostsin, hinda ei mäleta aga võis maksta ca 100.-.

Ümmarguselt kokkuvõttes kulus raha ca 150.-. Ei teagi, kas seda on palju või vähe?

Küll aga pean ütlema, et mulle väga meeldib kriidivärve kasutada aga ma ei saa nendega lõpuni rahul olla, sest kriipsud ja täkked jäävad kole lihtsast sisse ja ta ei ole ikka nii kindel.

Köögi toolid uues kuues

Tekkis tunne et ei jõua enam nendel kõvadel toolidel istuda. Otsisin uusi toole aga kuidagi ei leidnud selliseid mis oleks meeldinud ja oleks ka taskukohased ja siis saigi otsustatud, et vanadest ei loobu. Vaid teen vanad uuemaks. Pehmema istumise osaga. Otsustatud. Aga ega siis otsusest ei piisa, peab veel leidma sobiva pehmenduse (ehk porolooni) ja siis ka kanga toolidele. Valisin tumehalli, peaaegu musta, sest meil on kodus pukk-toolid, millele on samuti must istumise osa.

Mina ostsin porolooni DexIN mööbel nimeliselt lehelt. Lubati küll, et nädalaga saab kätte aga ei saanud, läks kauem aega. Väidetavalt on see poroloon, mida nad seal müüvad, Eestis toodetud. See on hea uudis, kas pole? Kanga ostsin DecoTex poest, mis asub Pärnu mnt kõrval kohe. Seal on väga lai valik ja teenindaja oli väga abivalmis. Tasub küsida ka kangajääke, sealt võib leida tõelisi pärleid hea hinnaga. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis lausa poole odavamalt originaali hinnast.

Mis mul siis kulu oli:

  • poroloon, 4x50x50, oleks võinud võtta ka 45×45, aga seal sellist mõõtu polnud- 20.-
  • kangas, 2 meetrit 16.-
  • klambrid – võimatu hinda öelda, natukene.
  • Kokku siis 36.-

Seekord ma siis ei lihvinud toole ära ja ei värvinud-peitsinud üle. Võibolla teen veel seda aga praegu ei tundunud õige aeg (loe: õues on külm ja lihvida toas ei taha).

Veebruaris valminud keraamika

Kui eelmises postituses olid veel toored savi esemed siis nüüdseks on nad valmis. Mõni paremini, mõni halvemini. Eks otsustage ise.

Veebruar oli tulemuslik, sai palju keraamikat harjutatud ja viljeletud. Muidugi tulid ka ebameeldivad üllatused, näiteks kausid-tassid, mis pidid olema mustad, tulid ahjust välja sinise laigulised. Selle põhjuseks pole muud kui see, et ma ei kandnud glasuuri korrektselt peale. Olin äärmiselt nördinud ja üsna veendunud, et tegemist on nüüd siis praak toodetega. Aga poeg tuli koju ja ütles et need on ägedad, nagu tähistaevas (pilt nr 3). Küsisin et miks ta nii arvab aga ta selgitas, et taevas on ka sinine ja vahest must ja seal on kollased tähed (antud hetkel siis tegelikult ebakorrektsus). Seega pildil nr kolm on kausid-tassid nimega “tähistaevas”.

Esimesel pildil olev tass on väike, selline ekspresso-tassi mõõtu. See läheb ühele toredale inimesele, keda ma väga imetlen ja kadestan (ikka positiivses võtmes). Tema usk arengusse, inimese kasvamisse ja paremaks muutumisse on nii nakkav (sellest ka need lehekesed tassil), et hakka või ise ka uskuma. Tegelikult usungi aga tagasilangusi selles usu tuleb mul ette küll. Temal vist mitte kunagi.

Teisel pildil siis tassid nimega “üks ekspresso, palun”. Mustri osas oli mõte, et me ikka ju kasvame ja mida pikem vars, seda rohkem päikest.

Neljandal pildil väike kauss, mis on valmistatud surumistehnikas, ehk et oli pall ja sellest sai kausike või tass nimega “piima kruus”.

Viiendal pildil on komplekt “ruut”, hea hommiku teed ja võileiba süüa. Kaetud ARS hallvalgega. Glasuurimisel kasutasin pintslit. Aga peaks proovima pritsimis tehnikat – see meeldib mulle rohkem. Kuigi ma tean inimesi, kes arvavad, et pintsliga jääb ka päris äge.

 

Serviis “Kaisa”

Üks äraütlemata tore inimene arvas, et temal võiks kodus olla serviis roosidega.  Soovis tasse, millel pole sangasid, mis oleks keskmiselt suuremad. Juures ka suhkrutoos – millel kaanel roos (mitte joonistatud). Muidugi soovis ta ka taldrikuid, kandilisi aga taldrikuid ma veel näidata väga saa, sest need pole lihtsalt valmis :(. On valmimis järgus. Mina edevaid roose tegema ei hakanud, vaid lähtusin sellest, et savile mustri loomise käigus saab ka tekitada roosi efekti. Edevaid roose ei teinud ma sellepärast ka, et neid tehakse palju ja aegajalt on tunne, et kõik poed müüvad selliseid küll ja veel.

See ilus valge, tassis sees on Ars keraamika ville valge glasuur. See on väga-väga ilus glasuur ja sobib nõude sisse jube hästi (valamis tehnikat kasutades) aga pintsliga kandes jääb see ebaühtlane sageli. See värv võiks meeldida neile, kes armastavad skandinaavia stiili.

Vaata ka eelnevaid keraamika postitusi siit ajaveebist, nt tassi ja taldrik “Kalavõrk”.

Tirtsu kaelasallid

Sellised sallid nagu piltidel on hea kanda mantli all, mantel on tihedalt ümber kaela. Pikad sallid, kui neid just mantli peale ei panda, on liiga suured ja sageli ülemine nööp ei pruugi kinnigi minna. Aga sellised mõnusad seotavad satsilised kaelasallid hoiavad kaela sooja ja mantel näeb jätkuvalt võrratu välja.

Lõngaks tuleb kasutada äärmiselt pehmet lõnga, mis ei oleks kare, sest kael on väga tundlik piirkond. Värvidest mulle endale meeldivad hall, sügavhall (lemmik), valge, kreemikas valge ja nt must. Neid on võimalik sobitada ka teiste riietega.

Nagid

Nagid on äraütlemata vajalikud. On nagisid, mis silma ei paista ja jäävadki seinal nähtamatuks. Aga mulle meeldivad sellised nagid, mis on edevad. Tore on see et neid edevaid nagisid on igalt poolt saada – sisustuspoed ja isegi laiatarbekaupadega poodidest. Nt Prismast. Üks pood on, kus ma alati jään pikemaks seisma ja üritan välja mõelda, kuhu ma veel võiks mõne nagi panna. Poe nimkes Deko, asub Pärnu mnt ääres, vana kommivabriku lähedal.

Ega neid ju suvaliselt igale poole saa panna. Nagi on tugevalt tarbe-ese, mis võiks lihtsalt ilus ka olla.

Piltidel valik minu kodus leiduvatest nagidest.

Tumba uus rüü

Tumba uuendamine hakkab tavaliselt pihta sellest, et oled välja mõelnud, et sa ikkagi ei taha seda ära visata ega ära anda (sest äkki on sul seda ikka endal vaja) ja selle millise kangaga sa selle katad. Seekordseks  uuenduskuuri läbijaks osutus tore nõukaaegne ümmargune, seest tühi, pealt eemaldatava istumisosaga tumba. Katteks valisin ilusa helesinise riide, mis mul jäi üle kui uuendasin tugitooli “Helesinine unistus”.

Tumba oli heas seisukorras. Poroloon, mis enamasti tumbades kleepuvaks ja nätskeks muutub (peale väga tugevat istumist), ei olnud kannatada saanud ja ma ei pidanud ka vana kangast maha kiskuma, vaid jätsin selle alles, et tumba hoiaks oma algset vormi.

Tumbale uue katte panemine on üsna lihtne. Alumisele osale mõõdad katte välja, sellise arvestusega et oleks õmblusvaru ja et oleks ka kinnitamise varu, nii palju et saaks ka tiba tagasi keerata, et äär narmendama ei jääks. Kinnitamiseks kasutad klambripüstolit. Aga tumba pealsega – sellega oli mul natuke pusimist aga seda puhtalt oma rumalusest. Omast arust mõõtsin küll selle ümmarguse osa väga täpselt välja aga peale proovimist tuli välja, et liiga suure tegin. Seega uuesti mõõtma ja uuesti õmblema. Teise korraga oli juba lihtsam ja niiviisi saiga tumba uue helesinise katte.

Kulusid on mul raske kokku lugeda, sest kanga hinda ma enam ei  mäleta, eks ta 10-15 euro kanti jäi, sest ostsin selle kunagi Abakanist kaalukanga restilt ja seda siis tookord tugitooli jaoks. Klamberid kulus palju, arvuliselt, mitte rahaliselt. Üks pakk klamberid maksab ca 6-7 eurot ja järele jäänud kogusega saaksin ma veel 8 tumbat uueks teha.  Aega kulus siis mõõtmisele, õmblemisele, kanga tumba külge kinnitamisele -ca 3,5 tunniga sain valmis (sest pidin ju tumba pealse uuesti mõõtma ja harutama ja õmblema).

Aga tumba näeb tore helesinine välja ja istuda kannatab ka jätkuvalt selle peal.